27. oktoobril toimus Viljandi Paalalinna koolis koolitulistamine, mille käigus hukkus õpetaja. Lapsed kuulevad uudiseid, nende igapäevane turvalisus on häiritud ja nad võivad olla sellisest tragöödiast väga puudutatud, kuigi see ei toimunud meie koolis.
Saadan allpool mõned mõtted, mis võiksid abiks olla lastega sel teemal kõnelemisel.
Kui vaja, saate minu poole pöörduda ka isiklikuks nõustamiseks tel 53300019, e-mail ene.pill@gmail.com. 

Lugupidamisega
Ene Pill, koolipsühholoog

KUIDAS LAPSEVANEM PEAKS PRAEGUSES OLUKORRAS REAGEERIMA?
• Olemasolek! Võta aeg maha ja keskendu oma lapsele, kes vajab Sind just nüüd ja praegu.
• Kuula oma last, lohuta, rahusta ja taasta turvatunne.
• Küsi, kas laps soovib rääkida või soovib ta oma sõpru enda juurde kutsuda. Ära sunni last rääkima, kui ta ise selleks valmis pole.
• Tehke tavalisi argiseid asju ja toimetusi, sest rutiini säilimine aitab reel püsida. Olukorra normaliseerimine on just eelkõige vanemate kohustus.
• Ära püüa anda tingimata lõplikke vastuseid kõikidele lapse küsimustele, vaid luba tal arutada asju mitmest vaatenurgast ja arutlege ka abstraktsetel teemadel nagu moraal ja eetika.
• Jää ise rahulikuks, sinu roll on suuta olla lapse jaoks tugev täiskasvanu ja otsi endale segaduse korral vestluspartner mujalt, et arutada ka enda reaktsioone ja tundeid.
• Ära esita tugevaid arvamusi vaid pigem loo ruumi arutelu jaoks, kui laps seda soovib. Kindlasti ära ässita last vihale, viha ja jõuetusetunde korral rahusta ennast, et suudaksid pakkuda oma lapsele emotsionaalset turvatunnet.
• Ootamatult tekkinud kriisiolukorras tekib inimesel vajadus saada kätte niipalju infot, kui võimalik. Lapsevanemana kaitse last mittevajaliku info eest ja ära luba liiga palju aega veeda internetis juhtumiga seotuid artikleid lugedes.
• Kui laps näeb õudusunenägusid, lohuta teda ja ole temaga. Maga kas või samas toas või jäta tuba veidi valgustatuks.
• Tihtipeale tüdrukud nutavad ja väljendavad tundeid sõnadega, poistel on vajadus end füüsiliselt aktiivselt väljendada, tegutseda. Seega tuleks ka kriisiabi juures märgata erinevaid vajadusi laste tunnete käsitlemisel. Kui isal on võimalus minna poisiga mängima jalgpalli ja pärast seda saunas rääkida nagu “mees mehega” ehk kuulata oma poega, võib sellest olla suurem abi, kui poisi viimisest psühholoogi juurde.
• Kriisihetkel tekkinud šokireaktsioonid kaitsevad meelt ja seepärast osad küsimused väljenduvad alles hiljem, või püütakse sisemist valu summutada näiteks mõnuainetega.
• Kui lapsel tekib kooliskäimise suhtes hirm, aruta seda temaga ja aita tal leida neid tegureid, mis kinnitavad tema turvalisust. Vajadusel otsige abi psühholoogi, perearsti või perenõustaja juurest.
• Julgusta last kooli naasma, aga tee seda mõistlikult lapse reaktsioone kuulates. Kui Sina usud ja loodad, et kool on turvaline, siis see taastab ka lapse usalduse kooli vastu.
• Kui lapsel on varem olnud psühhiaatrilisi probleeme (nt. depressioon), on ta eriti tundlik ja siis tuleb eriti hoolikalt järgida tema reaktsiooni juhtunule.
• Kuigi laps ka ei väljenda kriisile mingit reaktsiooni, siis ei tähenda, et see teda ei puuduta. Seepärast jälgi teda mõnda aega ja vaata, et ta ei reageeriks passiivse vihaga endasse tõmbudes. Trauma tekib siis, kui äkilise kriisiga ehk liigse stressiga ei tulda toime, sest ei leita sellele väljundit endast väljaspool.
• Kui tundub, et ei suuda seda teemat oma jõududega hallata, otsi ja palu abi: sõbrad, sugulased, usaldustelefon, koolipsühholoog, Rajaleidja keskused, perekeskused, perearsti või raskete somaatiliste sümptomite korral EMO. Igaüks reageerib kriisis omamoodi.
• Jälgi ka iseennast. Ka sina lapsevanemana võid juhtunuga seoses kogeda hirmu, ärevust jmt. Vajadusel otsi abi.

17.oktoobril tuli tunnistada, et 1.õppeveerand on otsa saamas ja tuleb esimesel veerandil õpitu kokku võtta. Kolme esimese tunni ajal seda tehtigi. Siis aga peale lõunasööki meelitas sügispäike meid kooliparki. Haarasime rehad ja suured kotid ning suundusime parki lehti riisuma. Peale paaritunnist füüsilist pingutust nägi park palju kaunim ja lehtedest puhtam välja. Siis suundusime taas koolimajja, kus õpetaja Aet tegi kokkuvõtte Läti reisist, mida sai külastada lisaks õpetaja Aedile ka õpetaja Hillar ja Anna, Kelli-Mai, Danel, Ignar ja Andre. Peale slaidiprogrammi polnudki enam muud, kui direktor Kadri Viira kutsus parimatest parimad klassi ette, et neile tunnistused kätte anda ja neid väga heade ja heade õpitulemuste eest tänada. Need, kelle pingutused natuke kehvemaks jäid, said tunnistuse oma õpetaja käest kätte. Olen kindel, et paljudel õpilastel oli esimene mõte, koolimaja ust enda järel kinni pannes – HURRAAAA, VAHEAEG!

Esimest korda mitme aasta jooksul, tuli teater meile külla, mitte meie lapsed ei läinud teatrisse. See oli vahva. Üheskoos lasteaialastega kogunesid õpilased 15.oktoobril poole kaheteistkümneks saali, kus olid üles seatud etenduse dekoratsioonid. Ootusärevus oli suur, sest pealkirigi ju ütles, et tegemist nõidusliku looga. Lugu oli väga õpetlik, kus räägiti looduse hoidmisest ja, et inetu on loopida metsa alla prahti, mistõttu kannatavad loomad ja linnud. Lisaks õpetuslikule sisule, sai ka palju nalja ja üheskoos nõidumissõnu ning laule lauldud. Aitäh, lasteteater “Rõõmulill”

11.oktoobril kogunes palju rahvast Pikavere kooli juurde, kus toimus perepäev kogukonnarahvaga. Avati kooli parki rajatud loodusrada, toimusid töötoad, toimus sügislaat, saalis oli avatud näitus “Särama löönud mõisakoolid”. Töötube oli 3: esimeses sai kujundada ja kaunistada medaleid; teises üritati tööle panna robothiire lõksu ning kolmandas trükiti kartulitrükiga rätikutele ja peapaeltele mustreid. Maastikumänguga tutvustati külalistele loodusraja punkte. Kahjuks ise pidin jääma sellest toredast ettevõtmisest kõrvale, seetõttu soovitan pikemat ja sisukamat lugu lugeda “Sõnumitoojast” Ere Uibo kirjutatud artiklist ” Pikavere loodusraja avamise puhul pandi kasvama puud” http://sonumitooja.ee/pikavere-loodusraja-avamise-puhul-pandi-kasvama-puud/

Septembris toimus lasteaia- ja koolilastel selle õppeaasta esimene spordipäev. Kui lasteaialapsed tegid erinevaid harjutusi ja jooksid üksteisega võidu, siis koolilastel tuli end rohkem proovile panna. Õpilased olid jagatud gruppidesse: 1.-2. klassi poisid ja tüdrukud, 3.-4. klassi ja 5.- 6. klassi poisid ja tüdrukud. Kavas oli: 50 meetri jooks, pallivise, hoota kaugushüpe ja 300 meetri pargikross. Kokkuvõtet alade parimatest loe siit: Spordipäev

12.septembri õhtul oli saal rahvast täis. Esindatud oli nii vanavanemad, emad- isad kui ka pesamunad. Üheskoos vaadati õpetaja Helju ja õpetaja Külli koostatud eeskava, vaheajal kinnitati keha kohvikus ning siis suunduti töötubadesse. Töötubades sai õppida looduslikest materjalidest pildi tegemist, rütmipillide saatel laulmist ning kolmandas töötoas näitlemist. Vanaemad- vanaisad said tunda ennast sel õhtul erilistena, sest see õhtu oli ju neile. Mis veel saaks neile rõõmu pakkuda, kui oma laste ja lastelaste seltsis üheskoos mõnusat õhtupoolikut veeta.

1.septembril kõlas esimene koolikell seitsmele esimese klassi koolijütsile: Johannale, Christinile, Markusele, Regnarile, Jagnarile, Kennile ja Pjotrile. Ärevus oli sees kõigil. Ärevust tundis ka nende klassijuhataja Aet. Kui esimese klassi õpilaste jaoks oli kõik uus, siis teiste klasside õpilaste jaoks juba harilik olukord. Siiski tore oli kohtuda taas oma klassi-, koolikaaslastega, näha õpetajaid. Aktuse alguses tõid 5.-6.klassi õpilased saali 1.klassi õpilased. Külg külje kõrval ja käsi vanema õpilase peos andis kindlasti enesekindlust ja julgust. Aktusel nii etteasteid kui sõnavõtte. Sellel õppeaastal andis oma abistava käe Raasiku Põhikooli direktor Kadri Viira, kes oli nõus meie lasteaed- kooli juhtima, kuna endine direktor Maiu Plumer otsustas töökohta vahetada. Direktor Kadri Viira andis esimese tähtsa raamatu- aabitsa, kõigile esimese klassi jütsidele. Ta tänas kõiki õpilasi ja nende juhendajaid õpetajaid ilusa kava eest. Tunnustuse osaliseks said Tiina Tomingas ja Helju Kadakas, kellel sellel aastal täitus 25. tööaasta Pikavere Lasteaed- Algkoolis. Õppeaasta esimese koolikella saatel suunduti klassidesse, kus toimus klassijuhatajatund. Ja peale seda oligi see kõige raskem kuid kõige lühem koolipäev läbi.

Tere kõigile Pikavere Lasteaed- Algkooli koduka lugejatele!  Kes ei mäletaks luuletuse algust, et kõik, kõik on uus septembrikuus… Seda võib väita ka meie lasteaia-koolipere kohta. On toimunud minekuid ja tulekuid õpetajate, õpilaste seas. Kuid see ei takistanud alustamast uut õppeaastat. Nagu näete, on muutumas ka kodulehe välimus. Püüame olla sellest õppeaastast kiiremad, informatiivsemad. Püüame kõik olulise kiiresti teieni tuua koduka esilehel. Lisada juurde infot, mis peaks olema nii lapsevanemale kui ka külalisele oluline ja vajalik. Seega, võtame üks samm korraga. Ajapikku suudame täita kõik tühjad kohad kodulehel ja täiendada juba lisatut. Seega soovin kõigile – jõudu ja meeldivat koostööd!